Naissaarlaste räime- ja kilupüügist

Viimati muudetud: 23.2.21

Margit Rosen Norlin


Saarlaste elatusalades oli räime- ja kilupüügil suur tähtsus. Juba keskajal märgiti Tallinna rae protokollis, et kala veeti linna. 1532. aastast on teateid, et Naissaare kalurid pidid oma saagi viima kalasadamast müügiks linna turule. Saaki ei lubatud otse paatidest müüa. Mõni aasta hiljem seda korraldust muudeti ning müük sadamas oli taas lubatud. Sellest, kuidas ja kus keskajast 19. sajandi keskpaigani kala püüti, arhiiviandmed puuduvad.


Alates 19. sajandi lõpust püüti kala värvitud puuvillase võrguga. Kuni riidevärvi tulekuni värviti taimedega. Enne seda kasutati linasest lõngast valmistatud võrke ja nootasid. Räime ja kilu (ehk “kilo”, nagu naissaarlased seda hüüdsid) püüti müügiks Tallinna kalaturul. Hooajaliselt püüti ka turska, lesta, siiga ja angerjat.


Nagu naissaarlased 1920.-30. aastaid kirjeldasid, püüti räime ja kilu enamasti saare ümbruses. Kilupüük laienes teatud aastaaegadel ka mandrivetesse. Pehme talve korral püüti kala mõnikord kuni jõuludeni. Kevadine kalapüük algas kohe, kui jää lagunes, tavaliselt aprillis. Turska püüti Naissaarest lääne pool sügavas vees õngeliinide ja konksudega, mille söödaks pandi räimetükke. Pärast jaanipäeva tehti kalapüügis lühem paus.


Alates umbes 1918. aastast kasutati peaaegu eranditult mootorpaate. Varem olid kasutusel purjekad, kuid vedu võttis aega ning ilm ja tuul aeglustasid seda veelgi. Saagiga tagasi tulnud paadid tõmmati rannas puitraamidele (londo-ram ehk tela-ram), kasutades ankrukepslit, mida kutsuti vinna’ks. Paadisildu oli kaitsetute randade ning ebasoodsate jääolude tõttu vähe.


Räim ja kilu võeti võrkudest välja neid raputades. Saak sorteeriti, uhuti puhtaks ning kaaluti kastidesse, et need siis Tallinna kalasadamasse (Fiskgravin) viia. Sadamas said saarlased kokku kalavabrikute ülesostjate ja torgofkadega - need olid turueided, kes kärutasid kala linna turule. Kala eest tasumine toimus kokkulepitud hinna järgi kohapeal sularahas. Kalurid ise turul ei kaubelnud. Saagi eest maksti naissaarlastele üldiselt hästi, kuna nad olid varakult kohal, erinevalt näiteks Prangli kaluritest, kes tulid kaugemalt.


Kalaveoks Naissaarelt linna kasutati kahte, mõnikord kolme suuremat “linnaskäimispaati”, mis 1930. aastate alguses kuulusid ca 10 kalurist koosnevale kooperatiivile. Mõni aasta hiljem muudeti kooperatiivi korda nii, et paat kuulus ühele kalurile, kes vastutas transpordi eest. Saare elanikel oli nende paatide näol linnaga igapäevane ja tasuta ühendus.


Kalatööstus Naissaarel puudus. Kala soolati ja konserveeriti ainult enda tarbeks või tellimisel. Räim müüdi värskelt. Kilu ostsid ära Tallinna konservitehased, kes tegid neist konserve. Kilu ja sproti järele oli suur nõudlus.


Kuni umbes 1920. aastani ajasid naissaarlased mandri põllumeestega vahetuskaubandust. Kala toimetati püsiklientidele juunis enne jaanipäeva ning maksmine, mis seisnes põllumajandussaadustes, toimus sügisel oktoobris. Siis toimetati kohale ka tellitud soolaräim ning rohkete vürtsidega konserveeritud kilu.


Tekst on Margit Rosen Norlini raamatust “Naissaare lood”