Jõulude tähistamine Naissaarel 1920. - 1930. aastatel

Margit Rosen Norlin

Iseseisva Eesti ajal polnud Naissaarel ei kirikut ega kabelit. Saarele tagasituleku ajaks 1918-1920 olid venelased Maarja kabel maha põletanud. Jõulupalveid ja jutlusi korraldati koolimajas, sellega tegelesid valitud lugejad, kes vastutasid palvuste eest kordamööda. Lugejateks olid alati mehed ning osa neist kuulus vabakirikusse. Laulud valiti olemasolevast või mõnest vabakiriklikust lauluraamatust.

Jõuludeks valmistumine algas juba sügisel. Kui räime- ja kilusaak oli hea, olid paljud pered juba oktoobris ostnud mandri talgupoegadelt kartulit, kapsast ja teisi põllumajandussaadusi. Enne Esimest maailmasõda oli vahetuskaubandus tavaline. Kalurid olid soolatud räime ja tursa, mõnikord ka suitsukala kevadel ära andnud ning toonud sügisel teravilja ning juurvilju. Vilja jahvatamiseks oli Naissaarel 19. sajandil kolm tuuleveskit. Veskid asusid saare lõunaosas. Kohanimi on alles, Veskikari (Kvärn-karel).

Kel jõukust, ostis linnast riisi ja vürtse.

Umbes kolm nädalat enne jõule oli aeg loomi tappa. Tapeti sigu. Pereemad käisid talusid mööda ja võrdlesid sigade suurust. Küla lihunik Isak tuli kokkulepitud päeval, kuid enne algust pidi pereisa andma talle tapaliiku. Seejärel läks pereisa monad naabertallu asju ajama ning seatapu töös enamasti ei osalenud. Sigu hoidis kinni ja lihunikku aitas pereema, mõnikord koos mõne vanema naisega. Enne kui lihunik koju läks, pidi ta saama sakuskat ja napsu.

Pärast seatappu oli pereemal liha valmistamisega hulk tööd: seapead keeta, liha soolata, vorste toppida, sea-ja vasikalihast sülti keeta, verivorsti segada ja toppida, sinepit valmistada. Searasv soolati ja säiliati vastlapäevani. Kala või kalasaaduseid söödi jõulude ajal harva, kuna see oli igapäevatoit.

Ja nii saabus jõuluõhtu. Hommikul tõi isa jõulukuuse. Enne tuppa toomist pidi pereema kuuse üle vaatama. Koduloomadele anti süüa tavapärasest rohkem. Sauna köeti varem kui laupäeviti t avaks. Keedeti riisiputru. Kuusk ehiti kompvekkide, piparkookide, õunte ja steariiinküünaldega. Kui kõik oli valmis ning pärastlõunal saunas käidud, süüdati küünlad ning isa või mõni vanem inimene luges jõuluevangeeliumit. Lapsed laulsid jõululaule ning senikaua pidid küünlad põlema. Siis küünlad kustutati ning süüdati järgmisel päeval, kui lapsed taas laulsid.

Jõulukingitused olid tundmatu mõiste. Lapsed olid saanud kooli lõpu puhul uued riided ning see oli ka kõik.

Esimesel jõulupühal peeti koolimajas jõulujutlust, kuhu olid oodatud kõik. Palvusele tuli ka Põhjaküla rahvast. Enamusel oli Lõunakülas sugulasi ning kutsuti nüüd jõululauda. Esimesel jõulupühal pidid lapsed olema kodus. Naabrite juurde mängima ei lubatud.

Teisel jõulupühal oli Põhjaküla kord külalisi vastu võtta ning jõululauda kutsuda. Võimalust teineteist tavalisest rohkem külastada kasutati samuti. Nii kestsid jõulud kui kolmekuningapäevani, siis jagati kuusel olnud maiustused lastele ning kuusk visati välja.

Tekst on Margit Rosen Norlini raamatust “Naissaare lood”