|
TERE TULEMAST!
Tallinna lähikonnas paikneva saarena on Naissaar puhkajatele ja matkajatele atraktiivseks sihtkohaks. Ligitõmbavad on nii meri kui saare kaunid liivarannad, samuti saare mitmekesine loodus, huvipakkuv kultuuripärand ning militaarobjektid. Külastajatele on Naissaarele pääsemiseks olemas sadam ja regulaarne laevaühendus . Regulaarreisid Pirita sadamast Naissaarele toimuvad intensiivsemal külastusperioodil aprilli lõpust oktoobrini. Regulaarreise 2 korda nädalas on teostatud väikelaevaga, mis teeb samuti tellimusreise suurematele gruppidele.
Viimastel aastatel on aastane Naissaare külastatavus olnud 13-16 500 inimest aastas. Suurim külastuskoormus on suveperioodi nädalalõppudel. Naissaare looduspargi külastuskorra kohaselt on saare päevane lubatud külastuskoormus kuni 500 inimest.
Majutus- ja telkimisvõimalused (vt. TEENUSED) saarel on järgmised:
- Looduspargi infokeskuses 4 telkmaja 16 inimesele ning peahoone külalistemajas kohad 13 inimesele; - Infokeskuse telkimisplatsil ruumi telkimiseks kuni ca 300 inimesele. Telkimisplatsil on 3 lõkkeaset, 4 välikäimlat, 5 pesemiskohta, mille samaaegne kasutuskoormus on normaalselt ca 100 inimest; - Männiku külas ja Virbu otsas majutus- ja telkimisvõimalus.
Eesti pindala on 45 215 km2, sellest 9,2% hõlmavad meresaared, mille arv ulatub ligikaudu 1 500. Soome lahes paikneb ligi 100 saart. Suurim neist on Tallinna lahe suudmeosas olev Naissaar. Naissaar on suuruselt (18,6 km2) kuues saar Eestis. Saare vanaaegsed nimed olid: Nargheiden (1348), Nargeden (1455), Nariöö (1506 ), Nargön (1509) ja Nargen (1519 ). Saar on kolmnurkse kujuga. Saare pikkus põhjast lõunasse on ligikaudu 8-9 km, suurim laius ligikaudu 4 km. Rannajoone pikkus on 24,4 km.
Naissaare ajaloost
Esimesed kirjalikud teated Naissaarest pärinevad 11. sajandist, püsiasustuse kohta on esmakordselt teateid 1469. aastast. Bremeni munk Adam kirjeldas oma kroonikas Naissaart Terra Feminarium`i nimega. Täpsema kuupäevaga on saar kirja pandud seoses Taani kuninga (1286-1319) Erik VI Menvediga, kes oma 17. juunil 1297. aastal väljaantud aktiga reguleeris metsaraiet Tallinna lähedastel saartel, kõige rohkem puudutas see akt metsarikkamat ja suurimat - Naissaart.
Naissaar on aastasadade jooksul olnud mitmete riikide kokkupõrkavate huvide risttules, millest on tingitud ka saare küllaltki keerukas ja ebatüüpiline asustusajalugu võrreldes teiste Eesti saartega. Saart on läbi aegade kasutatud sõjalistel eesmärkidel,, seda nii Taani, Rootsi, Venemaa, Eesti kui ka Nõukogude Liidu poolt.
Naissaare elanikud olid enamuses kakskeelsed ja kuulusid Eestis elavasse rootsi vähemusrahvusesse. Saarel elanud rannarootslastest annavad tunnistust ka kohanimed.
Esimene Maailmasõda tõi endaga kaasa suuri muudatusi naissaarlaste elus, saare elanikkond evakueeriti seoses 1913. aastal alustatud merekindluste ehitamisega. Pärast sõja lõppu tulid põliselanikud saarele tagasi. Naissaare vald (1919-1944) koosnes 3 külast: Põhjaküla (Tagaküla) saare idaosas, Lõunaküla ja Väikeheinamaa küla saare edelaosas.
1934. aasta rahvaloendis oli Naissaarel 450 elanikku, koos sõjaväelastega. Naissaarlased elatasid endid põllutööst ja loomapidamisest. Naissaare elanikkond vabariikluse viimastel aastatel oli umbes 250 tsiviilelanikku (Schmidt, 1995). Ajalooliselt väljakujunenud püsiasustus hävis saarelt Teise Maailmasõja käigus (Gustavson, 1994). Peale II Maailmasõda jäi Naissaar Nõukogude Liidu piiritsooni ja oli ainult sõjaväelastele kasutada. Saart haldas kuni 1993. aasta suveni Nõukogude sõjavägi. Saare põhjaosas asub Eesti piirivalve, tuletorn ja taastatav hüdrometeoroloogia jaam, mis töötas siin 1923-1993. aastani
(Naissaare keskkonnaseisundi ..., 1993). Tänapäeval kuulub Naissaar Harju maakonna Viimsi valda.
Pinnamood
Naissaare kõrgemad osad kerkisid üle merepinna ligikaudu 7500-7700 aastat tagasi (Punning et al., 1998). Saar paikneb loode-kagusuunalisel voorjal kõrgendikul, mida piirab 20 m sügavusjoon. Saar on järk-järgult suurenenud seoses eesti rannikuala neotektoonilise maakerkega.
Saare kõrgeim punkt asub keskosas, kahe tipuga kõrgustik nn. suurmäed (Stora bärgerna), mis ulatub ligi 27 m üle merepinna. Loodesse jääb samakõrge Kunila mägi (mille kõrguseks Eesti baas kaartidel on antud 29,9 m üle merepinna).
Naissaare aluskord lasub 133 m sügavusel. Aluskord koosneb kristalsetest kivimitest, millel lasub 80 m paksuse kihina vendi ja kambriumi terrigeensed setted (CTYbyp, Jõgi ja DR. 1965). Neid omakorda katab 60 m paksune kvaternaarsete setete kiht. Enamik arvukatest kihtidest on glatsiaalsed või glatsiofluviaalsed setted (kas panen joonise ka juurde!). Jääaja setteid katab Läänemere arengu erinevatest staadiumitest pärinevad holotseensete setete kiht (kuni 10 m). Setete ülaosa moodustub peamiselt liivast, veeriselisest kruusast või kruusakatest liivadest. Vanemaid rannajooni tähistavaid rändrahne, mida võib märgata metsasügavustes, esineb rohkesti lääneosas. Suuremateks rändrahnudeks on naissaare Hiidrahn ja Põlendikukivi.
Pinnavormidest on saarel enam levinud madalad rannavallid ja –astangud ning tuule abil moodustunud, tasandikke liigestavad luited. Laialdased sooalad esinevad saare kesk- ja idaosas vanades laguunides. Suuremad neist on: Suursoo, Kunila soo, Kullakrooni ja Sinkarka soo. Turba paksus neis ulatub 2 meetrini (Naissaare keskkonnaseisundi..., 1993).
Naissaarel esineb mitmeid rannatüüpe. Saarel on valitsevaks liivarand, mis kohati saare lääneosas on luidestunud. Saare lõuna- ja edelarand on kamardunud. Saarel leidub ka astangranda, mis on kujunenud lainemurrutuse tagajärjel. Märkimisväärne on ligi 7 m kõrgune Savikallas Põhjaküla kohal.
Naissaare kasutamine sõjaliseks otstarbeks on viimastel aastasadadel oluliselt muutnud saare pinnamoodi. Peamiselt esineb militaarkahjustusi rohkem saare põhja- ja lõunaosas, vähem on inimene loodust mõjustanud saare keskosas.
Veestik
Saare pinna- ja põhjavesi on mere mõju all. Põhjaveetase on kogu saare ulatuses ühtlaselt kõrge. Pinnase veetaset mõjutavad setete lasumise iseärasused. Lisaks esineb saare pealiskorra liivade kõrval ka savikaid kihte.
Naissaare reljeef ei soodusta pinnavee äravalgumist ja seetõttu esineb saarel ka soid. Erinevatel aegadel on saarel kuivendamise eesmärgil kaevatud mitmeid kilomeetreid kraave. Esineb suletud veeringe, millest omakorda on tingitud ka hea mageveevarude seisukord saarel.
Mullastik
Naissaar kuulub A. Lillemaa (1958) Eesti mullastiku rajoneeringu järgi Põhjaranniku kiviste nõrgalt leetunud kamar-leet- ja leedemuldade allvaldkonda.
Saare kõrgematel osadel valitsevad leetmullad. Pindalaliselt on valitsevateks soostunud leedemullad. Saare keskosa kõrgemast alast idas esinevad soomullad. Sooldunud rannamuldi esineb väikese laiguna vaid saare lääneosas.
Naissaare taimestik
Naissaar on peamiselt kaetud metsaga, mis ulatub nüüdisrannani välja. Lagedaid alasid leidub vaid mererannal ning vanades külakohtades.
Lagedad on ka metsade keskel paiknevad vähesed madalsoo laigud. Tänapäeval on metsad vanuselt väga erinevad. Kuna sõja ajal või vahetult pärast sõda on palju puid välja raiutud, on nendel raiesmikel tekkinud iseuuenemise teel erineva vanusega puistud. Metsa taimkattes on paiguti märgata põlismetsa elemente: üksikuid vanu puid, lamapuid jne.
Hetkel on valdavaks puuks mänd (Maamets, 1997). Saare põhja- ja lõunaosas on peamiseks puuliigiks kuusk.
Kõige tähelepanuväärseima taimestikuga kooslus on saare idarannikul paiknev taani Kuninga aed.
Rohumaid esineb ainult endistes talukohtades ning külaasemetel saare põhja- ja lõunaosas. Rohumaade püsimine on seaotud inimtegevusega- loomade karjatamisega ja heinaniitmisega. Tänapäevaks on karjamaad umbe kasvamas, mis on kahandanud nende ökoloogilist ja maastikulist mitmekesisust.
Valitsevatel liivarandadel kasvab kurdlehist roosi, ka liiv- vareskaera. Naissaare sood on liigivaesed. Taimestikus esinevad peamiselt turbasamblad ja tupp- villpea.
1993. aasta suvel registreeriti naissaarel kasvamas 435 liiki soontaimi (Ploompuu, 1995).
Naissaare samblafloora on huvitav ja liigirikas. Kindlaks on tehtud 146 samblaliiki (Kannukene, 1997). Omapärane on lubjalembsete samblaliikide esinemine merekindluste patareide betoonseintel, mis kohalikus flooras muidu puuduksid. Samblike on registreeritud ligi 165 liiki (Randlane et al., 1997).
|